12. detsembril 2020 istusin ma oma elutoas ja tegin pausi oma päevast ja Jumal ütles mulle: "Kathleen, sa pead minema Brasiiliasse" ja sa pead olema seal 21.12., mitte saabuma 21.12., vaid ärkama Abadiânias 21.12.
Ma ütlesin, et ei Jumal, ma ei lähe sinna kunagi tagasi. Mul kulus kogu see aeg, et oma eluga edasi liikuda, ja nüüd tahad sa, et ma tagasi läheksin. Ma küsisin, miks... ei mingit vastust.
Mõni minut hiljem ilmusid kolm vaimu, dr Cruz, dr Augusto ja Jose Penteado. Nad ilmusid selgelt, kuid läbipaistvalt, öeldes: "On aeg koju minna". Kolm päeva nutsin, täis hirmu, täis ebakindlust, mõtlesin, kuidas ma oma tütrele ja tütarlapsele ütlen, et ma ei tule jõuludeks koju.
Ma tahtsin teada, miks mind paluti tagasi minna kohta, mis mulle nii sügavalt haiget tegi. Lõpuks helistasin oma tütrele ja rääkisin talle, mis juhtus, ja ta toetas mind, öeldes, et sel hetkel ei saa lihtsalt ignoreerida seda, mida Jumal ütles, ja mitte minna.
Niisiis, ma panin end tegutsema, et vastata Jumala kutsele, broneerisin lennu Californiast Brasiiliasse ja jõudsin 20. detsembri hommikul Brasiiliasse. Läksin otse Rahu templisse, kõndisin labürindis, palvetasin ja seisin keskel oleva kristalli all ning andsin end täielikult protsessile.
Kui ma jõudsin sinna, kus sa keerad tänavale, mida me nimetame kupliks, oli tunne liiga tuttav. See oli küll külm, lohutu. Kõik poed, hotellid olid suletud. Tänaval ei olnud ühtegi inimest. Mõned Casa koerad ümberringi. Kurb tunne. Ma tundsin siiski sügavat rahutunnet. Olin kurnatud ja läksin San Raphaelisse, registreerisin end sisse ja läksin magama. Peale minu oli hotellis veel ainult 3 naist.
Kui ma hakkasin Abadiânias kohanema, hakkasin kuulma jumalikke sõnu ja sügavaid sõnumeid maa ja selle koha eesmärgi kohta. Olin alistumise ja sallivuse seisundis. Oli veel mõningane vastupanu, kuid see lahenes kiiresti.
Minu esimene päev oli kolmapäeva hommikul. Istusin Entity voolus. Kokku võis voolus olla 30-45 inimest. See oli emotsionaalne, kui saali sisenesin ja nägin mõned tuttavad näod. Sul oli veel valida, kas minna sekkuma või õnnistama. Üheski järjekorras ei olnud palju. Istusin seal muusikat kuulates ja vaadates armastatud kristalle, Musta Madonna ja Püha Ignatsiust. Vool oli puhas, üks tund. Energia oli kerge ja erakordselt tugev. See sügav kaitse, rahu ja armastuse tunne oli silmapaistev.
Pärast seda, kui Jumal oli üleval, ütles ta järgmised sõnad: "See maa kuulub mulle. See on alati kuulunud mulle. See maa on püha ja püha ning see vajab inimesi, et nad tagasi tuleksid, sest ta vajab portaale, et siit minna ja levitada valgust. Ükski inimene ei saa võtta ära, selle paiga pühadust ja ma kutsun oma lapsi koju. Ainult usklikud tulevad tagasi." Ta rääkis mulle sellest, et ma ei tohi kunagi usaldada ühtegi inimest, vaid et tööd peab tegema inimene ise seestpoolt välja.
Ma tean, et Jumal teab mu südame saladusi ja mõistab mu vaimu kavatsusi. Minu südame saladused on minu tõelise vaimu toormaterjal. Abadiânias juhtunu oli minu elus torm, mis tõi pinnale mind vaevavad probleemid. Torm tegi ronimise raskeks, kuid ma sain iga sammuga jõudu. Lõpptulemus oli, et ma vastutan ise oma heaolu, oma õnne, oma suhte eest Jumala ja Valguse Entiteetidega.
Valikud ja otsused, mida me oma eluga seoses teeme, mõjutavad otseselt meie päevade kvaliteeti. Piibli Jesaja peatükis öeldakse, et "inimesed, kes on käinud pimeduses, näevad suurt valgust. Need, kes on käinud surma varjus orus, neile on paistnud suur valgus."
Keegi ei tea tegelikult, milliseid teid me käime, millist mõju avaldab meie vaimse kodu kaotamine, kuid ma tean, et ainult need inimesed, kelle silmad on pisaratega puhtaks pestud, saavad laia nägemuse, mis teeb neist kogu maailma väikesed õed ja vennad. ME oleme need väikesed õed ja vennad. Meie elu tormidest saavad paljud inimesed kasu, nagu tormid, mis tabavad meie linnu ja kodusid ning puhastavad õhu, mida me hingame.
Minu südame armastus Abadiânia vastu taastati ja ma leidsin seal valgust, rahu, armastust ja rahulolu. Reis sinna oli lihtne ja vaevata. Sotsiaalse distantsi ja protokolli turvalisus Casa's oli laitmatu. Veetsin seal jõulud ja aastavahetuse.
Püha Ignatius kutsub oma lapsi ükshaaval koju. Seal on nüüd vabadus, mida ma pole kunagi varem tundnud. Ei mingeid piiranguid selle suhtes, kes sa oled või mida sa saad või ei saa teha. Veejuga oli niiooo ilus. Sinised liblikad ja suur energia. Rahu, mis ületab inimese mõistmise. Üheskoos saame ühineda ja koju tagasi tulla ning elu tagasi tuua.
Tuhanded inimesed on kaotanud oma vaimse kodu ja on nüüd väsinud maailma orvud. Meie kodu, leidsin ma, on endiselt olemas, on puhastatud ja seda puhastatakse veel, kuid nüüd saab sellest kõik see, mida Jumal ja Valguse Entiteedid kavatsesid.
Ma olin laps, kes jooksis kodust ära, ja tagasitulekuks oli turvaline ja kindel tunne, tunne, et mind armastatakse sügavalt, kuid kõige enam see rahu, mis rahustab kõike, mis on alati kodus. Seal oli osa minust taastatud. Enam ei ole ma selle väsinud maailma orb, kes tunneb end reedetuna ja oma vaimsest kodust ilma jäetud. Jumal kinnitas mulle, et ühelgi inimesel ei ole seda võimu, et võtta maa pühadust ära, hoolimata mis tahes omandiõigusest või -tehnikast. Oli selge, et Abadiânia kuulub ainult Jumalale.
Filmisin seal olles palju ja kohtun järgmisel nädalal toimetajaga, et panna kokku Abadiânia püha maa hindamatud pärlid. #ForTheLoveOfGod DrKathleen L. Dixon
